Andrea Ridilla ja Leonard Fuks (oboe) trostidest
Eelkõige sain palju kujundlikke lihtlauseid, millega lühidalt ja võimalikult väikeste kadudega mingeid reegleid õpilastele edasi anda. Samuti kujundlikke trikke, millega pilli tutvustada. Näiteks olen vahel fagoti olemuse selgitamiseks isegi joogikõrrel otsa lõhki lõiganud, augud sisse teinud ja ongi elementaarne pill valmis. Häda on olnud aga just joogikõrre trosti osaga, mida täna nähtud kombel on palju lollikindlam mänima panna.
Samuti mõtte, mille otsast olen ka kodus ise kinni saanud, kuid mida nii selgelt pole suutnud lõpuni sõnastada - õpilased on füüsikas 21. saj alguse tasemel, nad on võimelised mõistma väga keerukaid mudeleid, aga trostidest räägime me neile ikka 19. saj lõpu loogikast lähtuvate kujundlike väljendustega, mis teatud kontekstis võivad anda küll õige tulemuse, kuid mis ei ole faktidega kooskõlas ja on seetõttu lõpuks ikkagi eksitavad. Räägime näiteks katkematust õhujoast - sisuliselt ei ole ju midagi katkendlikumat, kui pilli läbiva õhu liikumine, millest ainult katkestuste tõttu hääl tekibki. Olgu kuidas on teistel puhkpillidel, aga topeltlestalised peavad seda "pisiasja" algusest peale mõistma, muidu jääb trostiga tegelemine pimeduses kobamiseks. Trostini tuleb katkematu ja sealt edasi vägagi katkendlik õhujuga. Kujundlikel väljenditel on vaieldamatult oma koht, kuid hiljemalt trostidesse süvenedes tuleb need asendada selgete faktide või füüsikaliste mudelitega.
Tore, kuigi ikkagi ka kujundlik mõte oli trosti võrdlus tuleohutuse mõttes vale pidi avaneva uksega - kui avaldad uksele paanilist survet, siis lukustub see lõplikult ja läbi ei pääse midagi.
Terry B Ewell tutvustas oma trostide viimistlemise mudelit. Mudeli aluseks on kõrge registri, soolo ja 2. hääle tüüpi trostid. Lisan selle esimesel võimalusel oma trostilehele - olgugi väga, väga lihtsustatud mudel, on lihtsuses alati ka väga oluline võlu.
David Petersen rääkis kõlast ja resonantsist fagotimänguga seotult. Kogu ettekandja loogika põhines mängija keha vabastamisel ja selle kaudu paremini resoneerima panemisel. Kogu saalitäis fagotiste vilistas, laksutas, patsutas ja sirutas ennast entusiastlikult. Enesetunne sai 30 minutiga kindlasti palju parem. Kuidas selline tegevus pilli kõla mõjutab, tuleb alles kodus järele proovida.
Peale lõunat esinesid Hans Agreda (kontra-fg), Mathias Racz (fag).
Kava keskseks teoseks oli ka juba youtube'is palju laineid löönud Rossini duett tšellole ja kontrabassile, millest paraku esialgne värskus küll juba kadunud oli, kuid mis sellele vaatamata rõõmustas kõrva nii meisterlikkuse kui spontaansusega.
Lisaks esitas Hans Agreda koos pianisti Jordi Torrentiga ka Gerhard Deutschmanni kontrafagotisonaadi. Kurvastavalt kitsas on see kontrafagoti nišš, aga kui omast mänguruumist mitte liiga palju välja trügida, on hääl imeilus ja mitmed väljendusvahendid teistele pillidele kättesaamatud. Partneriga kõlalise tasakaalu leidmine näis olevat kõige suurem väljakutse, aga klaveriga kahtlemata lihtsam, kui keelpillikvarteti kõrgete häältega.
Õhtusel kontserdil kuulsin esimest mind n-ö vaimustusest koomase viinud oboisti. Kindlasti on neid samal tasemel olnud veel ja palju veel, aga mida otsid, seda kuuled ja mina kahtlemata olen otsinud pigem fagotiste.
Katherine Needleman esitas Gilles Silvestrini (1961) 6 etüüdi soolooboele. Vaimustav, kui lihtne on oboed hästi mängida :-)
Kontserdi lõpetuseks esitasid kohaliku rahvusliku konkursi võitjad Luis Auñón ja Jesús Viedma Peter Hope'i (b.1930) Four Sketches (1930) for oboe, bassoon & piano. Vaimustav teos ja suurepärane, noormuslikult särav esitus.