Aga algas päev USA tüdrukute bändi kontserdiga "Bach in black". Tehnikat kõvasti, koosmängu ülivõimsalt, aga minuga ei haakunud nende muusikale lähenemine küll üldse. Kontserdi taotluslikul kõrghetkel pani üks tüdrukutest paruka pähe, musta tagi selga ja püüdis fagotimänguga samaaegselt parukat heavybandi solisti pikkade juustena lehvitada. Emotsioon missugune?! Ainsaks kõrghetkeks see lehvitamine jäigi. Meeldis selline lähenemine mitte ainult tüdrukutele endile, vaid ka suurele osale saalist. Tööd oli kahtlemata tehtud kõvasti - koosmäng hämmastas täpsete üleminekute ja häälestusega. Kas parukat poleks lihtsam olnud lehvitada ilma fagotimänguta?
Järgnesid mitu loengut, millest esimene osutus ootamatult ainult hispaaniakeelseks. Kohalikest õpilastest oli saal igatahes lõhkemas, nii et põhjendus oli kahtlemata olemas. Kuidas Hispaanias õiget infot mürast eristada, jääb kohalike saladuseks.
Teine loeng oli pillimehi kimbutavast focal dystosia nimelisest närvihaigusest, mille tulemusel mängija mingis lihases tekib kontrollimatu pinge, kujunevad soovimatud liigutused ja töö saab oluliselt häiritud ja tihti saab haigus ka karjääri lõpetamise põhjuseks. Haigus kimbutab eriti mehi, eriti kitarriste ja seda enam, mida rohkem ja/või kõrgemal tasemel mängitakse. Tegemist on spetsiifilise muusikute haigusega, mida esinevat ühel muusikul 200-st. Tüüpiliselt reageeritakse probleemile veel rohkem harjutades, kuid õige oleks hoopis aeg maha võtta ja alustada seejärel n-ö umbe jooknud närviühenduste ümberkujundamist päris algusest. Tean omast käest, kui raske on alustada mis iganes liigutuse taastamist nullist (minul oli siin kirjeldatust küll erinev põhjus, aga sama tulemus). Videolt näidati meile viiuldajat, kes probleemi tipphetkel ei suutnud poognakäega pikki nootegi vedada, kuid kaheaastase kannatliku töö järel mängis jälle ladusalt kiireid lahtise strihhiga käike. Eilsel kontserdil esinenud Ameerika oboist Alex Klein on samuti näide sama haigusega võitlemise eduloost. 2004. aastal lahkus Klein haiguse tõttu Chicago orkestri 1. oboe kohalt ja eile esines ta hiilgavalt. Kuna haigus kulgeb vähimagi füüsilise valuta, ongi kõige raskem jõuda diagnoosimiseni. Kohe järgmine probleem vähemalt meie kontekstis on muidugi küsimus, millest taastumise vältel elada, aga küllap neid küsimusi lahendavad kõik omamoodi. Et haigus ka Eestis edukaid karjääre jõhkralt lõpetab, seda teavad ilmselt kõik orkestrandid hästi.
Kolmas loeng puudutas digilahendusi muusikas. Jutt oli pigem üldisem ja ühtegi konkreetset äppi ei tutvustatud. Eestis on see võibolla vähem uudis, aga maailmas on tootmine seni revolutsiooniliselt muutunud kahel korral, põlluharimise levides ja tööstusrevolutsiooniga 19. sajandil. Mõlemal juhul muutus kogu maailm tundmatuseni, muutusid tavapärased tööd, inimeste eluviisid jne. Täna elame kolmanda revolutsiooni, digirevolutsiooni keskel ja keegi ei oska veel ennustada, milliseks maailm sellel korral muutub. Info on olnud alati võim ja nüüd, kus digirevolutsioonil kannul püsijatel on ootamatult infot teistest oluliselt rohkem ja ka neist endist on maailmas infot oluliselt rohkem, jäävad muutustega mitte kaasa liikujad paratamatult n-ö mängust välja. Digiteemadega tegelemine peab olema sihipärane, kiire ja tegelik kohalolu digimaailmas on tagatud vaid juhul, kui info on vähemasti dubleeritud ka inglise keelde. Lektor kõneles lühidalt ka oma kodulehest
Peale lõunapausi algasid jälle kontserdid.
Artists of The Talis Music Festival & Academy solistid esitasid esmalt Faschi sonaadi, mis minu kõrvale kõlas küll n-ö kava täiteks mängituna. Õnneks ma ära ei läinud, sest teine lugu, Andre Previni trio oli grupil ülihästi sissemängitud ja pakkus kõike, mida hea muusika ikka pakub.
Päeva teiseks tipphetkeks kujunes Xelana duo kontsert "Conversation through cultures". Dueti moodustasid fagotist Alexander Davis ja altsaksofonist Ana García Caraballos, esimene neist Ameerika ja teine Hispaania päritoluga. Dueti mäng oli uskumatult täpne, kasutati väga ladusalt multifoone, skat-ja tavalist laulmist segamini tavalise pillimänguga - kaasahaarav ja omas viimistletuses vaimustav kontsert!
Enne õhtust kontserti jõudsime jälgida alguses nimetatud Sophie Dervaux meistriklassi Vivaldi kontserdiga. Viini filharmoonikutes esimese naisena puhkpilli kontsertmeistri positsioonile tõusnud pikka kasvu, pikkade brünettide juustega noor intelligentne kaunitar sai kõva aplausi juba ainult saali sisenedes. 30 minutiga palju ei jõua - barokkmuusikas on mängijal kasutada kolm töövahendit: harmoonia, artikulatsioon ja kõla. Rütmilise mängu vastu võib harmooniavahetuste vahel "eksida", kui harmooniavahetused ise jäävad rütmiliselt täpselt paika. Mitte kunagi ära lõpeta fraasi rõhuliselt! Mulle täieliku uudisena pakkus ta häälestuse alla toomiseks mitte ainult suu, vaid ka ninasõõrmete laiali ajamist - tooni muudatus oli selgelt kuuldav. Ja veel korra, fraasi ei tohi lõpetada rõhuga!
11. - 14. oktoobrini toimuvad Lõuna-Rootsi linnas Rekekrokenis Sophie Derveux'i meistrikursused, kus koos temaga õpetab ka Magnus Nilsson.
Õhtusel kontserdil pakuti samuti Vivaldit, fagotikontserti e-moll. Mängis hispaanlaste nr 1, Thunemanni juures õppinud Enrique Abargues. Nagu üldiselt kombeks, kaunistas ta oma mängu rohkete ja omapäraste kaunistustega, kuid ega ta fraasis harmooniast nüüd küll ei lähtunud ja õige mitmed tehniliselt keerukad fraasid lõppesid võiduka rõhuga, mistõttu polnud imestada, et kontsertmeistri poolpüsti ette mängitud kerge strihhiga orkestrist eriti keegi kaasa ei läinud ja ansamblilise ühtsuse huvides loobusid ponnistamast viimasedki. Järgneva oboekontserdi ajaks aga näis nagu teine orkester laval olevat, muudatus oli pööraselt suur ja esitus terviklikult igati nauditav.
Minu kriitilistest arvamustest ei pea valesti aru saama. Mitte keegi esinejatest pole publikusse üleolekuga suhtunud, eranditult kõik on olnud tõsiselt valmistunud ja andnud endast parima. Et tänast päeva alustanud tüdrukute bänd või ka viimatine fagotikontsert mulle ei meeldinud, selles ei ole süüdi esinenud mängijad, nad andsin endast parima ja olid ka sellisena huvitavad või vähemalt informatiivsed. Ma saan väljendada siin ikka ainult oma maitseeelistusi ja kuni meie salakeel jätab võimaluse loota, et esinejad minu jutust haiget ei saa, pole vast põhjust keerutama hakata. Millistel iganes argumentidel põhineb korraldajate valik, konverentsil esinema pääsemine on kõva sõna ja ma siiralt kadestan kõiki esinejaid neile osaks saanud kogemuse ja au pärast.
Õhtune kontsert lõppes Chiel Meijeringi teose esiettekandega, kus laval oli ikka sama kammerorkester ja nende taga püsti, nagu Balti soojuselektrijaama korstnad, 12 fagotisti. Esialgu tundus, et kui fagotid oma karedakõlalise helivaiba keelpillidele peale laotavad, siis ega me neist rohkem ei kuule, aga välja rabelesid. Lustisid nii ühed kui teised, aga rohkem siiski fagotistid. Kusjuures lustisid kaotamata hetkekski kontsentratsiooni ja kvaliteeti. Eks see siin üks suur fagotistide pidunädal olegi. On suur asi, et mul teist korda (esimene kogemus pärineb 2009. a Birminghami konverentsilt) sellest osa saada õnnestub. Kontserdisaalist väljujaid ootas allolev vaade - elus on värve!