Esimesel päeval osalesin kuuel üritusel ja teist sama palju huvitavat jäi ajaliste kokkulangevuste tõttu nägemata.
Alustuseks kuulasin Granada naaberlinna Córdoba fagotikvartetti mängimas Argentiina muusikat. Vanad mehed mängisid muusikat, mis neile ilmselgelt väga südamelähedane on, musikaalselt, puhtalt ja südamest mängisid, aga kõlaliselt kas n-ö huultega või plärtsudes - ilusast suurest fagotikõlast jäi kõvasti vajaka.
Teiseks rääkis Uus-Meremaal sündinud ja Sydneys töötav Clare Payne fagotiinode kasutamisest fagotiõpingute algfaasis. Jutt oli huvitav rohkem minu oma kogemuse kinnitaja kui päris uue teadmisena. Videonäidistelt hakkasid kõrva paar head teost, kuid nende pealkirju ja autorit ei õnnestunud esialgu teada saada. Ehk jõuab veel.
Kolmandaks tutvustas Šveitsi uurimismeeskond oma tööd fagotiinode varasemast kasutamisest. Tänapäeval soovitavad nad kasutada sõna "fagotiino" laiema tähendusega kõigi tavalisest fagotist väiksemate pillide ja "tenorooni" neist väiksematest suurimate fagottide (peamiselt in F) tähistamiseks. Demonstreeritud in F tenoroon näis kaugelt vaadates üpris tavalise pilliga sama mõõtu olevat, kuid mängis tõesti tavalisest kõrgemalt. Pikka ja kahtlemata huvitavat juttu lühidalt kokku võtta püüdes jäi mulje, et uurijate arvates mängiti vanasti just sellega, mis parajasti käepärast võtta oli ja repertuaariga parimal kombel sobis. Samuti ka kirjutati segi kõigile, mitte ühele kinnistunud fagoti mudelile - ühte ja kinnistunud mudelit nimelt tänase tavalise in C fagoti tähenduses ka barokkfagoti ajal veel polnudki.
Näiteks Telemanni teose, mille pealkiri mul kõrvust mööda libises, fagotipartiis, mida meile ka fagotiino in C peal väga kaunilt esitati, leiduv e2 viitab ju ilmselgelt, et helilooja ei saanud pidada silmas tavalist in C barokkfagotti.
Oktoobris avanevalt kodulehelt www.historical-bassoon.ch saab uurimisgrupi tööst lähemalt lugeda.
Miks siis sarrusofon tänaseks aga ikkagi unustatud on? Päris uue pillina läbi löömiseks olid ilmselt erinevused senistest pillidest liiga väiksed ja sama pilli uue mudelina esinemiseks jälle liiga suured. Esitlusel mängiti meile nii sopron- kui kontrasarrusofoni ja muusikat teha näis olevat võimalik mõlemaga. Kumbki esitlejatest polnud aga pilliga harjunud - kontasarrusofoni mängija vabandas omi vigu kirjeldades värvikalt, kui keeruline on, kui tavapärase si asemel on parema käe nimetissõrme all f, mis kõlab g.
Ah ja, Adolf Sax kaebas Pierre-Louis Gautrot korduvalt plagieerimise eest kohtusse, kuid sai samal arvul kordadel ka kõigis kohtuastmetes lüüa - sarrusofon oli ka juristide arvates eraldi pill, mitte topeltlesthuulikuga saksofon.
Viies üritus oli jagatud kaheks võrdselt naistele varutud osaks. Esmalt esitas oboist Alyssa Morris oma ameerika naiskunstnike maalidest inspireeritud etüüde. Kõik oli ilus ja huvitav, aga minu vastuvõtuvõime hakkas pisitasa streikima. Kontserdi teises pooles esinesid kaks Hispaania ja kaks Šoti noorukest naisfagotisti Genovia fagotikvarteti nime all. Genovia nimest ma siin muud eraldi ei kirjuta, kui et leid oli esinejatele väga sobiv - uudishimulikke aitab kergelt edasi Google. Saan siingi ainult tunnustavalt noogutada, tämbrid võibolla ei sulanud mängijatel päris perfektselt kokku, aga kõik muu oli just nii, nagu ühel heal ja põhjalikult kokku harjutanud kvartetil olema peab.
Kui päevastele üritustele esinejad kandideerivad ise, siis õhtuste kontsertide esinejad kutsuvad konverentsi korraldajad. 3 oboe- ja kolm fagotisolisti Granada linnaorkestri saatel - ei mingit emotsionaalset väsimust enam publikus, need maailma absoluutsesse tippu kuuluvad mängijad sellele seltskonnale esinedes tegid kuulajatega, mida nad ise tahtsid. Lisan siia veel ainult kava ja kinnitan, et vahel varem, vahel hiljem tehakse kontsertide salvestused IDRS-i liikmetele internetis kättesaadavaks. See kontsert olevat olnud jälgitav ka live ülekandena.
Carnival of Venice, Op. 14 Theme and variations for bassoon and strings Paul-Agricole Génin (1832-1903)
Rie Koyama, bassoon
Concierto para Oboe y Orquesta (1991) Marco Aurelio Yano (1963-1991)
I. “In Memoriam”
Alex Klein, oboe
Sonata-Concerto for bassoon and orchestra (2017) (World Premiere of orchestral version) Salvador Brotons (b.1959)
I. Intrada e Cadenza
II. Romanza
III. Giocosa
David Tomàs, bassoon
“Le chant du Cygne” for oboe and orchestra Jordan Gudefin (b.1988)
Sebastien Giot, oboe
Concerto in F major, Op. 75 for bassoon and orchestra Carl Maria Von Weber (1786-1826)
I. Allegro ma non troppo
II. Adagio
III. Rondo-Allegro
Matthias Racz, bassoon
Legacy. Concierto para oboe y orquesta (2015) Óscar Navarro (b.1981)
Ramón Ortega, oboe
Orquesta Ciudad de Granada
Gordon Hunt & Catherine Larsen-Maguire, conductors